„Ma pole lihtsalt selline inimene“ kõlab üsna süütu enesetundmisena. Me kõik ju teame enda kohta üht-teist.
Üksi reisile? Ma pole selline inimene.
Võõrastega juttu alustama? Kindlasti mitte mina.
Ettevõtlus? Mul pole ettevõtluse soolikat.
Kaamera ette rääkima? Pigem suren.
Mõne asja puhul ongi see ilmselt tõsi. Kõigist ei pea saama maailmarändureid, ettevõtjaid ega inimesi, kes võõra seltskonna ukse vahelt sisse astudes tunnevad ennast kohe nagu kala vees.
Enda kohta midagi nii kindlalt ära otsustada on tegelikult üsna mugav.
Sa ju tunned ennast. Tead, mis sulle sobib, milles sa hea oled ja millistesse olukordadesse pole mõtet ennast toppida.
Ainult et mõne sellise järelduse puhul pole meil enam õrna aimugi, kust see üldse pärit on.
Võib-olla olid lapsena seltskonnas vaiksem ja ühel hetkel oli asi otsustatud:
„Tema on meil häbelik.“
Mõne aja pärast pole sa enam laps, kes vajab võõrastega harjumiseks natuke aega. Sa oled häbelik inimene.
Või vastasid kunagi klassi ees valesti, kõik naersid ja sellest piisas, et avalik esinemine järgmised kakskümmend aastat sinu hobide nimekirja ei kuuluks.
Mõnikord piisab ühest kehvast kogemusest ja kahest kommentaarist, et üsna korralik eluaegne järeldus valmis saada.
Ja kui see järeldus on kord tehtud, hakkab elu sellele päris kenasti tõendeid juurde tootma.
Kui tead enda kohta, et oled võõras seltskonnas kohmetu, hoiad ka uute inimestega kohtudes rohkem omaette. Teised tunduvad omavahel juba tuttavad ja niisama kellegi jutule minna on veidi imelik. Äkki segad. Äkki pole midagi öelda või ütled hoopis midagi lolli.
Parem siis natuke oodata ja vaadata, mis saab.
Küll keegi tuleb ise rääkima.
Ainult et keegi ei tule.
Õhtu lõpuks pole sa peaaegu kellegagi rääkinud ja saad jälle kinnitust, et uute inimestega suhtlemine pole lihtsalt sinu teema.
See, et veetsid suure osa ajast telefonis ja lõpetasid paar tekkinud vestlust enne, kui need õieti alata jõudsid, ei lähe arvesse.
Tõendid on kogutud.
Ma pole lihtsalt selline inimene.
Muidugi ei tähenda see, et kõik, mida enda kohta teame, oleks vale. Mõni asi ongi eelistus, mõni iseloomuomadus ja mõni asi lihtsalt ei meeldi.
Tasub lihtsalt märgata, kui palju mõni ammu enda kohta tehtud järeldus hakkab määrama seda, mida me endale elus lubame.
Sest „ma pole selline inimene“ ja „ma pole seda siiani teinud“ kõlavad üsna sarnaselt, aga nende vahel on üks oluline erinevus.
Esimesega oled enda kohta juba otsuse ära teinud. Teise puhul kirjeldad lihtsalt seda, kuidas seni on läinud.
See jätab vähemalt võimaluse, et kunagi võib minna ka teisiti.
Võib-olla pole sa inimene, kes ei julge üksi reisida. Võib-olla oled lihtsalt inimene, kes pole veel üksi reisinud.
