Me tahame muutust.
Kuni midagi hakkab päriselt muutuma.
Kui mõtleme uuele tööle, paremale suhtele või mõnele suuremale muutusele enda elus, kujutame tavaliselt ette tulemust. Seda hetke, kus kõik on juba tehtud ja meie seisame teisel pool, rahulolevad ja soovitavalt üsna hea soenguga.
Harvem kujutame ette seda osa, mis sinna vahele jääb.
Seda aega, kus vana enam hästi ei tööta, aga uus pole veel päriselt alanud. Sa ei tea täpselt, mida teed, kahtled oma otsustes ja senine elu hakkab järsku tunduma kahtlaselt mõnus lihtsalt sellepärast, et seal oskasid sa vähemalt olla.
Siis tekib üsna kergesti mõte, et äkki tegid vea.
Meile meeldib uskuda, et õige muutus peaks kuidagi õige tunduma. Uus töö võiks tekitada elevust, halvast suhtest lahkumine kergendust ja esimest korda enda eest seismine vähemalt mõõdukat uhkust.
Päris elu pole selles osas alati nii koostööaldis.
Sa saad töö, mida tahtsid, ja igatsed vanu kolleege. Lahkud suhtest, millest tahtsid lahkuda, ja nutad ikkagi. Ütled esimest korda „ei“ ning tunned ennast järgmised kolm tundi maailma kõige halvema inimesena.
Mingil hetkel vaatad kogu seda suurepärast muutust ja mõtled, et kui see oleks mulle päriselt õige, ei tohiks see ometi nii raske olla.
Ainult et miks ei tohiks?
Uus võib olla parem ja ikkagi võõras. Vana võib olla halb ja ikkagi tuttav.
Kui oled aastaid olnud see, kes saab kõigega ise hakkama, ei muutu abi küsimine üleöö loomulikuks lihtsalt sellepärast, et said ühel teisipäeval aru, et sa ei pea kõike üksi tegema. Kui oled harjunud teistega kohanema, võib enda soovide väljaütlemine tunduda alguses pigem isekuse kui tubli enesekehtestamisena.
Mõistusega võid väga hästi teada, et tahad midagi teisiti. Ülejäänud sina pole lihtsalt veel järele jõudnud.
Sellepärast võimegi muutust päriselt tahta ja järgmisel hetkel avastada ennast tegemas täpselt seda, mida lubasime enam mitte teha.
Otsustad, et hakkad rohkem enda eest seisma, aga kui keegi su peale pahandab, tõmbud jälle tagasi. Tead väga hästi, et tahaksid „ei“ öelda, kuid kuuled ennast vastamas: „Jaa, muidugi, pole probleemi.“
Hiljem oled enda peale vihane.
Ma ju tean seda. Miks ma siis jälle nii tegin?
Vaikimine võis kunagi aidata tüli vältida, kohanemine teistega hästi läbi saada ja kõigega ise hakkama saamine hoidis vähemalt ära võimaluse, et keegi sind alt veab. Need viisid ei pruugi sulle enam sobida, aga nad on olnud kasutuses piisavalt kaua, et tulla kohale ilma eraldi kutsumata.
Alguses märkad vana käitumist alles pärast seda, kui oled seda teinud. Järgmisel korral saad aru juba poole pealt. Mingil hetkel tabad ennast sekund enne ja sul tekib esimest korda võimalus midagi teisiti teha.
Mõnikord teed ikka vanaviisi. Mõnikord mitte.
Ja just selles vahepealses kohas on lihtne arvata, et midagi on valesti.
Sa alles harjud eluga, mida ise tahtsid.
