Suhetes juhtub vahel nii, et armume inimesse ja hakkame siis tasapisi soovima, et ta oleks natuke teistsugune.
Mitte palju.
Lihtsalt ta võiks rohkem rääkida, natuke vähem töötada, vahel ise kallistama tulla ja üleüldse pisut paremini aru saada, mida me vajame.
Ühesõnaga, jää täpselt iseendaks.
Ainult nende väikeste parandustega.
Enamasti ei mõtle me sellest muidugi nii. Me lihtsalt märkame aja jooksul järjest rohkem asju, mis võiksid olla teisiti. Oleks tore, kui ta võtaks rohkem initsiatiivi. Võiks vahel midagi ette planeerida. Või vastupidi, olla natuke spontaansem. Võiks oma tunnetest rohkem rääkida, aga samas mitte iga asja nii emotsionaalselt võtta.
Ülesanne pole just lihtsamate killast.
Peas saab sellest päris hea versioon. Ta kuulab õigesti, reageerib õigesti ja märkab vajalikke asju ilma, et neid peaks ütlema. Ta teab, millal meil on vaja lähedust ja millal ruumi ning saab „midagi pole viga“ peale loomulikult aru, et midagi on väga selgelt viga.
Täiesti mõistlikud ootused teisele inimesele.
Seda enda peas elavat versiooni on päris lihtne armastada. Ta ei jäta sokke sinna, kuhu need ei kuulu, ei vali tüli ajal valesid sõnu ega taha omaette olla täpselt sel õhtul, kui sina tahaksid koos olla.
Päris inimesega on natuke keerulisem.
Temal on nimelt tüütu komme olla tema ise.
Tal on oma vajadused, harjumused ja viis armastust näidata. Mõnikord ei lange need meie omadega kokku.
Meile võib tunduda täiesti enesestmõistetav, et kui inimene armastab, tahab ta palju koos olla. Tema jaoks võib armastus tähendada hoopis seda, et teineteisele antakse piisavalt ruumi.
Ühele tähendab lähedus seda, et kõigest räägitakse. Teisele seda, et koos võib ka vaikida, ilma et keegi hakkaks viieteistkümne minuti pärast küsima, kas kõik on ikka korras.
Kumbki ei pruugi armastada vähem.
Te lihtsalt ei pruugi pidada samu asju armastuse tõendiks.
Meile tundub vahel, et kui teine meid päriselt tunneks, peaks ta ise aru saama, mida me vajame.
Kui sa mind armastad, siis sa ju tead.
Ainult et ei tea.
Nii võibki juhtuda, et teine inimene teeb midagi täiesti omal moel ja meie ei vaata ainult seda, mida ta tegi. Me võrdleme seda samal ajal sellega, mida ta oleks pidanud tegema.
Ta ei küsinud piisavalt.
Ta ei tulnud ise kallistama.
Ta tahtis pärast tüli omaette olla.
Ta ei märganud, et mul oli halb päev.
Pettumus ei teki siis ainult sellest, kes teine inimene on, vaid ka vahest päris inimese ja selle vahel, millisena me teda enda kõrval ette kujutasime.
See ei tähenda, et suhtes peaks kõigega leppima.
Mõnikord on teine inimene päriselt hoolimatu. Mõnikord rikutakse sinu piire ja mõnikord ei saa kaks inimest teineteisele anda seda, mida kumbki suhtes vajab. Kõike pole vaja enda ootuste probleemiks keerata, kui teine inimene käitub sinuga nagu sitapea.
Vahel pole aga küsimus selles, et teine armastaks liiga vähe. Ta lihtsalt ei tee seda täpselt nii, nagu sina arvasid, et armastus välja näeb.
Võib-olla ongi suhtes üks raskemaid asju õppida vaatama inimest, kes päriselt meie kõrval on, ilma et võrdleksime teda kogu aeg selle parema versiooniga, kelle oleme temast enda peas teinud.
Sest mingil hetkel tuleb suhtes paratamatult välja, et me ei ole üks inimene kahes kehas.
